…or come to our concert to Compton Bassett Village Hall like all the normal bricks around the neighborhood together with all the nice people of Wiltshire. Waiting forward to breath the same air and derive inspiration from the source of England.
Yes we are driving very close to Stonehenge, the sacred place what we all remember from our English books in Basic School. It was side by side with Lock Ness, mr. policeman, multi colord London together with Big Ben and with fish and chips. We will enjoy.
.

audience went truly wild
Täna õhtul oli täiesti uskumatu publik. Nii rahutuid ja lustihimulisi inimesi pole varem näinud. Kui pillilugu algas hakkasid kõik, noored, keskealised napsumehed ja pensionäärid jalgu ja käsi vastu põrandat ja laudu tümitama. Peagi oli kära ja müdin nii vali, et oleksime võinud lahkudagi ja keegi poleks märganudki. Aga märkasid ikka, kui loo lõpetasime lõpetasid ka nemad. Lihtne järeldus on, et nad ikka kuulasid. Ja peale tümistamist tuli veel valjemad ovotsioonid ja rõõmuhüüded meie pihta. Meile kui professionaalsetele rahvamuusikutele oli see kõik pisut harjumatu kuid kui objektiivselt vaadata siis oli tegu ikka ühe võimsa rahvaliku jauramisega, mis jääb meelde. Ei jäänud muud üle, kui tolle rahvaga ainult tantsida ja tantsida. Meie pärimusKUNST lihtsalt ei toiminud.
.
EST:hommikupoole
Täna lahkume oma armsast farmi majast, mis oli viimane nädal aega meile koduks. Sõidame Wiltshire maakonda ja kontsert toimub külakese Stonhenge-le väga lähedal. Kui me aeg ajalt siin ikka “turisti paneme”, siis eks ole see ju kohustuslik vaatamisväärsus. Igal juhul respektiga, sest need ei ole lihtsad tellised.
Oleme täitsa läbi ja väsinud. Kolm päeva puhkust vahelduva eduga on teinud oma töö. Et blogi sissekannetesse üleüldist, kogu bändi hõlmavat vibratsiooni tuua küsin auto sõidu ajal kaaslastelt küsimuse.
Silver: Kas on mingisuguseid muljeid plogi tarvis?
Cätlin: Ei ole
Marko: Ei
Karl… magab
Silver: Aga minul on muljeid üle aru. Lisaks üleeilsele kontserdile käisin samal päeval hommikupoole lähedal olevas linnakeses külas

peculiar
erakordsetel inimestel, sellel samal mehel kellest ma “gonna see a river man” päeval kirjutasin. Kui vahest teate oma elust juhtumeid, kuidas sarnane tõmbab sarnast enda ligi, siis see oli just see sama asi. Kõige loomulikum asi, mis saab ühe plastmassi ja puhalgude togijaga juhtuda on see, ta kohtab oma rännul täpselt samasugust hullu. Selle sõlmitud tutvusega tabasin täpselt jack-poti naelapea pihta. Longporti linnakeses väikeses linnamüüriäärses majakeses elasid mees ja naine, Mr. ja Mrs. Jem Dick. Mõlemad elukutselised jutuvestjad, mees ka kodus lindistav new age muusik, kelle pillid ja ideed klappisid üle määra kokku, nende ideedega, mida kasutan RO:TOROs. Ainus vahe oli see, et ta on 61 aastat vana ja seega oli tal 36 korda rohkem pille ja leiutisi. Uurinud palju vana, teinud palju teadaolevaid

inovative
ja teadaolematuid pille. Luige tiivaluust vile, eelajalooliste trummide rekonstruksioonid, indiaani, maiade, jaapani, slovakkija viled, ja siis veel kümneid ja kümneid ime vidinaid. Ta jõuds kül paari tunniga tutvustada ja musitseerida enamikel tema toas olevat pillidel, kuid infot oli liiga palju, rahutuks tegi see, et ei jõua millegisse süveneda. Aeg sai otsa ning pidin bändi juurde tagasi minema kui nad olid end just sättisid mulle imetabaseid lugusid jutustama. Nad nõudsid tungivalt minu naasmis ühel päeval. Oleks ääretult põnev kahe jutuvestjaga
nende müüte ja muistendeid täis kodukohas ringi sõita ning kuulata ja kuuatada.